RAKENDUSKÕRGHARIDUSE KONVERENTS: KAS AVATUD JUTUTUBA VÕI MURE TULEVIKU PÄRAST?

Tallinnas IT Kolledžis toimunud rakenduskõrghariduse konverentsile oli kohale tulnud korraldajate hinnangul rekordarv osalejaid. Esinejateks olid silmapaistvad isikud Eestist ja meile eeskujudeks nimetatud Soome ja Austria juhtivad haridusvaldkonna esindajad.

Timo Luopajärvi, kes on Soome Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu ARENE peasekretär, andis põhjaliku ülevaate hetkel Soomes toimuvatest ja äsja lõppenud reformidest analüüsides nii põhjuseid kui ka mõjutegureid, miks ühe või teise otsuse kasuks on kunagi otsustatud ja milliseid muutuseid ning arenguid nende otsuste ja tegudega on tahetud ellu kutsuda.

Eva Werner, kes on Austria Rakenduskõrgkooli Krems rektor ning on Rakenduskõrgkoolide rahvusvahelistumise komitee president, andis väga põhjaliku ja detailse ülevaate tegutsemise põhimõtetest ja eesmärkidest, mida mingi tegevuse ja strateegiaga soovitakse ellu viia ning sellest, mis on nende tugevused ja nõrkused ning millisena nad enda positsiooni näevad tänasel turul nii Austrias kui kogu maailmas.

Kui kahe mainitud välisesineja sõnavõttude puhul oli väga selgelt sõnastatud eesmärgid, mida püütakse saavutada oma otsuste ja tegevustega, siis meie oma esinejate puhul oli selgelt tajuda suurt segadust. Püüti rääkida kõigest, mis hingel kripeldas ja mille osas tundus, et sellest ei ole veel piisavalt räägitud.

Üheks peamiseks kitsaskohaks, mida tõid välja pea kõik esinejad, oli fakt, et Eesti inimesed ei ole piisavalt etevõtlikud ja seetõttu ei ole me ka maailmas konkurentsivõimelised.

Juhan Parts tõi välja fakti, et inimesed ei saa siiani aru, et raha tuleb riigieelarvesse ettevõtlusest ning lisas: “Ettevõtja on keegi muu kui ärijuht.” Samuti nentis Parts, et kui 40% õppima minejatest tahab saada ettevõtjaks, siis tegelikkuses hakkab ettevõtjaks vaid 5%.

Andres Arrak mainis, et kõrgharidusega inimesed ei saa endiselt aru, kust raha tuleb ja eestlased kardavad olla ettevõtlikud.

Arutelus osalenud Meelis Atonen mainis, et kui teha kogu Eestis pakutav kõrghariduse õpe tasuliseks, siis hakkavad inimesed enne kooli minekut mõtlema, mille eest nad maksavad ja mida nad peale õpinguid tegema hakkavad ning kas omandatud haridus aitab õpingutele kulutatud raha kunagi tagasi ka teenida.

Taavi Kotka tõi välja, et Eesti on kukkunud rahvusvahelises IT konkurentsivõimekuse edetabelis 25. kohale. Kuid nentis, et üldiselt on Eesti IT konkurentsivõimega endiselt kõik hästi, sest oleme selles tabelis langenud tänu üldiste majandusnäitajate halvenemisele.

Analüüsimata viimases väites olevat vastuolu, kus näib nagu Eesti oleks tabelis näidatud enamuse Euroopa riikide suhtes majandusnäitajate osas langenud halvemasse positsiooni, kuigi peaministri ja mitmete muude EURO püüdluse nimel pingutavate juhtivate ametnike sõnutsi on Eesti kriisiga toimetulek õnnestunud suurepäraselt ja seda võib tuua eeskujuks enamusele maailma juhtivatele riikidele.

Öeldi veel palju muudki tähtsat hariduse ja majandusliku heaoluga seonduvat.

Võib ütelda, et kõigil oli omajagu õigus ning, et esitatud väidetes on oma tõetera sees. Kahjuks jäi aga kogu arutelu tagajärgede kirjeldamise tasemele. Keegi esinejatest ei käsitlenud küsimust. Miks on Eesti inimene ettevõtjana pigem passiivne? Miks tehakse massiliselt ülikooli astumisel valesid eriala valikuid? Miks meil on vaja, et inimesed oleksid aktiivsemad ja mida me peaksime tegema, et inimesed muutuksid ettevõtlikumaks ja oleksid valmis võtma ettevõtja vastutust?

Keegi ei avanud arutelu käigus seda, mis on see põhjus, et Eestis gümnaasiumi lõpetajate poolt tehtud otsused ei ole püsivad ja kahjuks ei räägitud sõnagi selleset, et meie abiturientidel puudub ettekujutus sellest, kelleks nad tahavad saada ja mida saavutada ja miks see nii on jne.

Juhan Parts ütles, et ta soovib rohkem näha ühist arutelu meie hariduse tuleviku teemal.

Kahjuks ei pidanud haridusminister küllalt tähtsaks tulla osalema rakenduskõrghariduse teemalisel aasta tähtsaimal konverentsil.
Kui analüüsida lähemalt toimunud arutelude fookust, siis olid kõik keskendunud tagajärgede kirjeldamisele, kuid täna oleks juba vaja analüüsida põhjuseid ja pakkuda lahendusi.

See, et meil täna noored ei tea, mida oma eluga peale hakata peale gümnaasiumi ei ole fakt iseeneses vaid nende elus viimase 12 aasta jooksul kujunenud mõttelaad. Inimestel puudub eesmärk, mida nad oma elus püüavad realiseerida. Nende unistused on ajutised ja tühised. Seda mainis ainsana Andres Arrak, kes ütles, et “praegune töötus on selle noore mehe nägu, kes jättis buumiaastatel kooli pooleli ja läks Norrasse palkmaju ehitama”. Vaja oleks avastada, miks enamusel noortel inimestel puuduvad väärikad ideaalid, kelledega samastuda ja mille poole püüelda. Ülo Vooglaid on ütelnud, et “meie ühiskonnas sirguvad andekad ja võimekad inimesed hoolimata koolist, mitte tänu koolile”. Ta on aastast aastasse juhtinud tähelepanu tõigale, et eriala ei lähe tööle; läheb (kui võetakse) isiksus, kellel peab olema lisaks üldhariduslikule (elukestvaks õppeks vajalikule) ettevalmistusele ja eralasele ettevalmistusele ka kutsealane ja ametialane ettevalmistus. Samas on kohane küsida, millised ideaalid on meil väljaspool koole peale sportlike eeskujude, kelle järgi noored peaksid sirguma. Mis meil on tehtud sellekse, et avastada, miks meie olukord on selliseks kujunenud?
Ettevõtlikuks hakkamine või ettevõtlik olemine ei ole asi iseeneses vaid inimene saab kujuneda ettevõtlikuks juhul kui tal on mingi kujutlus oma tulevikust ja tal on valik, kas seda saavutada läbi ettevõtjaks olemise või läbi töötajana tööjõuturule sisenemise. Kui ta on teinud selles osas valiku saab ta otsustada kas omandada kutse, minna rakendus- või akadeemilisse kõrgkooli või teha mingi muu valik. Vahel otsustatakse ka hiljem kui on omandatud piisavalt kogemusi ja jõutud seisukohani, et töötajana tegutsedes ei saa ma küllalt rakendada oma võimeid ja loon seetõttu parem ise ettevõtte ning realiseerin seeläbi oma eesmärgi(d). See saab aga juhtuda ainult sellisel juhul kui inimesel on eesmärk ja ta on kujunenud iseseisvaks subjektiks, kes julgeb, suudab ja tahab otsustada, tegutseda ja võtta vastutust. Ettevõtlikul aktiivsel inimesel peab olema piisav ettenägemise, äratundmise ja analüüsimise võime. Mida meil on tehtud selleks, et meie noored inimesed kujuneksid ettevõtlikeks subjektideks?

Võibolla sobib siia lisada üks metafoorne näide:
Kui tahad elujõulist tibupoega saada pead alustama kana eest hoolitsemisega hoida mune kohe peale munemist. Kui oled aga vahepeal hooletu olnud, siis tasub teada, et mädamuna ei ole mõtet kanale haudumiseks pessa tagasi tõsta. Samas ei ole ka niisama mõtet muna otsas lösutada matkides teisi kanu. Vaja oleks selgeid strateegilisi käsitlusi.

Mitmetes erinevates ülikoolides ja muudest uurimisasutustes üle maailma on uuritud, millistel alustel on võimalik luua edukat ettevõtet. Pea kõikjal on jõutud järeldusele, et ainult eesmärgistatud tegevusele järgnevalt on õigustatud oodata soovitud tulemust. Niisama tegelemisega võib juhtuda, et tuleb midagi sellist, mille üle võime rõõmu tunda ise ja võibolla ka teiste ees uhkustada aga tõenäosus, et tulemus varjutab tagajärje on juhuslik ning selliselt tegutsejad ei kuulu usaldusväärsete hulka. Valdavas enamuses juhtub vastupidi. Kuid vaja oleks mitte luua pinnast kontrollimatute juhtumiste tekkimiseks vaid leida viis juhuseid suunata rahvale ja riigile kasulikus suunas. Vaja on juhtida neid protsesse milles me osaleme, mitte olla juhustest juhitud.

Rakenduskõrghariduse konverentsil oleks olnud ootuspärane kuulda sisulist arutelu teaduslikult põhjendatud tasandil, kus esinejad toovad välja põhjaliku analüüsi minevikust, hetkeolukorrast ja selle muutumise tendentsidest. Konverentsil oleks pidanud olema teadusliku uurimise tulemustele tuginevaid prognoose ja kujutlusi tulevikust nii ideaali kui ka optimumi mõttes. Konverentsil oleks tahtnud näha kavandatavaid strateegiaid soovitu saavutamiseks. Kui oleks tehtud katse kirjeldada enam-vähem detailselt praeguse tegevusega tõenäoliselt kujunevaid tulemusi ja tagajärgi ning oleks analüüsitud nende saabumise põhjuseid ja soovitud tuleviku saabumiseks kavandatavaid eelduseid, siis oleks konverents osutunud vajalikumaks.

Konverentsil oli palju toredaid inimesi, kes said mõtteid vahetada ja kuulata ettekandeid, kuid konverentsi reaalne väärtus ühiskonna jaoks jäi seegi kord kasinaks.